Priit Salumaa: kõige rohkem vajavad õpetajate streiki lapsevanemad
Priit Salumaa, Tõrvandi lasteaia hoolekogu liige, IT-ettevõtja, nelja lapse isa
Iga lapsevanem peab toetama õpetajate streiki, sest õpetajatel ei ole peale enda ja meie kedagi teist. Ja seda kõike on vaja, et maandada konkurentsivõime- ja turvariske Eesti riigile, kirjutab Priit Salumaa.
Õpetajad on juba 30 aastat alamakstud ja ületöötanud. Nende palgamure juur on mujal kui riigieelarves ja poliitikutes. Põhjus on selles, et Eesti ühiskond ei hinda pedagooge. Õpetajate keskmine palk, see rahanumber ütleb otse, palju me ühiskonnana neid hindame. Eriti võrreldes teiste elualadega.
Näiteks teenisin 24 aastat tagasi oma esimese palga algaja programmeerijana. Olin oma palgaga rahul, aga samal ajal tundsin piinlikkust, sest see oli kaks korda kõrgem kui mu õpetajast ema palk. Ja tema töö on minu omast neli korda raskem.
Küsides endalt, mis väärtus või roll on õpetajal, võib pähe tulla: riigi pakutud “lapsehoidja”, no et saaks tööl käia. Siis ka “õpetaja”, no et lastele saaks 1+1 selgeks jms.
Kas me näeme aga süsteemset tööd, mille tõttu juba lasteaiast väljuvad põnnid nii, et nad tunnevad tähti ning mõned juba loevad ja kirjutavad. Kas näeme, et koolis tegeletakse lisaks ainealaste teadmiste õpetamisele ka noorte vaimse tervise, sotsiaalsete probleemide, kiusamise ennetamise ja selle tagajärgedega, narko- ja alkoennetuse, tervislike eluviiside ning toitumisharjuste kujundamisega?
Ideaalis näeme õpetajate käe alt koolist väljumas noori, kes juba enne kõrgkooli või sõjaväge on leidnud selle miski, mille juures nende talent ja kirg säravad. Inimesed, kellel on loovust ja eneseusku teha suuri asju, oskus õppida ja võime kohaneda läbi tulevase elu. Tugev ühiskondlik vundament.
Mis on sellise “kasvataja” ja “suunaja” rolli vääriline palk? Kas keskmine? Või ootame, et seda rolli täidavad vääriliselt motiveeritud, võimalikud parimad inimesed?
Probleemi tagajärg on Eesti konkurentsi- ja kaitsevõime langus
Õpetajate demograafia on vabalangemas suunas, kus nende puuduse tõttu pole varsti võimalik isegi aineid õpetada. Rääkimata siis maailma võrdluses kõrgete tulemuste tegemisest ja seda laiapõhjaliselt. Esimene PISA testide kohalangus on juba käes.
See tähendab, et meie ühiskondlik talendibaas saab tulevikus kehvema stardipositsiooni. Meie vundament on murenemas ja see on ohuks teadmistepõhise majandusele, meie konkurentsivõimele maailma areenil.
Veel tõsisemalt öeldes on see põhiseaduslikul tasemel turvarisk Eesti riiklusele. Ukraina sõja näitel on selge, et meil on vaja ülileidlikke sõdureid ja tervet Leiutajateküla nende tagalasse, sest nad peavad püsti panema hakklihamasina, mis õgiks ühe meie kaitseväelase kõrval vähemalt viisteist vastaste sõdurit.
Vajame suhtumise muutumist ja investeeringud haridusse
Osa ühiskonnast on asunud juba haridusse investeerima. Statistikaameti andmetel on üldhariduskoolide hulgas erakoolide arv aastast 2010 kasvanud 75 protsenti, jõudes 58-ni ja nendes õppivate laste arv rohkem kui kahekordistunud, jõudes pea 13 000-ni. Piltlikult ostavad rikkamad ja ärksamad oma lastele juba nüüd parema hariduse.
Haridusse on vaja aga meil investeerida ühiskondlikul tasemel. Nii hoiame riigi konkurentsi- ja vastupanuvõime laiapõhjalise ja tugevana. Suurema tormi korral on ühtne metsamassiiv vastupidavam kui üksikud võsa kohal kõrguvad puud. Lisaks on siis ehk ka elu võimalik maal, mitte ainult Tallinna linnas ja Rae või Viimsi vallas.
Me peame endalt küsima, kuidas teha väikese ühiskonnana jätkuvalt ideaalilähedane tulemus baashariduses ja kõiges sellele järgnevas, et püsida majanduslikus mõttes maailma esirinnas.
Kas leida kaitsekulutuste potist see 10-50 miljonit eurot? Või kas on aeg rääkida haridusmaksust? Iga järgmine maks on vihatud kulu ühiskonnale, kuid meil on vaja leida läbipaistev ja selgelt eesmärgistatud katteallikas ühiskondlikule haridussüsteemile.
Kellele seda streiki vaja on?
Ühiskonnale on seda streiki vaja mõttepausiks, diskussiooni süütajaks. Ühiskond, need olemegi meie, suures osas inimesed, kes on lapsi saanud, või kellest saavad lapsevanemad. Streik paneb meid koroonapandeemia järel taaskord oma laste päeva sisustama ja koos õppima. Mõtleme siis ka sellele, et õpetajad teevad seda igal tööpäeval, lastega ja laste jaoks, kes ei ole nende oma liha ja veri.
Õpetajatele on vaja streiki, sest nende südameveri on haridus ning hariduse probleemidele peab tähelepanu pöörama. Seda on vaja ka valitsuse liikmetele, sest neil on tõenäoliselt vaja teha järgmine valus või ebapopulaarne otsus, et see 10–50 miljonit eurot leida.
Üleskutsed
Lasteaedadele: toetage õpetajaid streigiga nii, kuidas saate. Väikelaste koju jäämine mõjub tugevalt ja nii, et see jõuab läbi lastevanemate ka tööandjateni.
Lapsevanematele: saame selle streigiga hakkama, hoiame kasvõi sõpradega lasteaialapsed kahasse ja võtame õhtul selle mõttepausi geograafiaõpiku taga koos vanemate lastega.
Omavalitsuste juhtidele: palun makske kõikidele streikijatele ja toetusstreikijatele ilma küsimusi esitamata palka edasi, ka rohkem kui kolm päeva. Järgmistel kohalikel valimistel on see meil meeles.
Valitsusele: palun vaadake hariduse koht prioriteetide järjekorras päriselt üle. Samuti, leidke peale streiki 50 miljonit eurot, mitte ainult kümme miljonit. See on võimalik. Pangamaksu teema sai lahendatud sõrmenipsuga ning 2023. aasta pealt viiakse pankade kasumina Eestist välja pea miljard eurot ning see on kümnest miljonist sada korda suurem summa.
Politseinikele ja päästjatele: ka teie võiksite õpetajate toetamist kaaluda. Siis, kui teil abi vaja, tulevad nemad teile omakorda appi, kuna sarnaselt haridustöötajatele ei ole ka teil peale enda ja Eesti inimeste kedagi teist.
https://www.err.ee/1609227201/priit-salumaa-koige-rohkem-vajavad-opetajate-streiki-lapsevanemad
