Reemo Voltri: õpetajate miinimumtasu on OECD järgi häbiväärne
Postimehes 31.01.23 ilmunud arvamuslugu
Maakoolid kinni, peretoetused seisma või riigilaen? Poliitikute plaanid on esimene samm haridusse vajaliku lisaraha leidmisel, kirjutab Reemo Voltri, Eesti Haridustöötajate Liidu juht.
Reedel toimunud Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) debatil pidid poliitikud välja ütlema, kust nad konkreetselt võtaksid raha, et vältida õpetajate massilist töölt lahkumist ning Eesti hariduse allakäiku.
Paljudes küsimustes valitses erakondade vahel üksmeel: õpetajate miinimumpalk peab 2024. aastaks tõusma vähemalt 2000 euroni, alustavaid õpetajaid tuleb paremini toetada, aktiivsematel, kogenumatel ja professionaalsematel õpetajatel peab olema võimalik teenida suuremat tasu, koolijuhtidel peab olema rohkem võimalusi töötasusid juhtida.
Erinevused tulid esile, kui riigikokku pürgijatelt nõuti konkreetseid vastuseid, kust tuleks võtta lubaduste täitmiseks vajalikud sajad miljonid eurod.
Lahendusi erinevaid
Liina Kersna rõhutas, et Eesti koolivõrk on ebaefektiivne. «Meil on väga palju väga väikeseid koole, kus on näiteks paarkümmend last ja seitse õpetajat. Ja siis meil on väikesed gümnaasiumid, mida on väga kallis üleval pidada. Numbrid on hirmuäratavad.»
Indrek Lillemägi ütles, et haridusse tuleb raha juurde leida mujalt riigieelarvest. «Meie ütleme selgelt välja, et peretoetuste indekseerimise oleme valmis kaotama, et kulud peretoetustele ei suureneks järk-järgult. Ka maakondliku tasuta ühistranspordi oleme valmis lõpetama.»
Jevgeni Ossinovski tõi välja, et majandusprognoosi kohaselt kasvavad riigieelarve tulud järgmise nelja aastaga kahe miljardi euro võrra. «Suur osa läheb loomulikult pensionitesse ja tervishoidu ja nii edasi, aga vaba raha on prioriteetide küsimus. Kui haridus on prioriteet, siis see peab reaalsetes otsustes ka väljenduma.»
Tõnis Lukase sõnul sobiks riigil võtta hariduse jaoks ka laenu, mille maht võiks olla suurusjärgus sama, nagu Eesti äsjane riigikaitsekulude tõus.
Debati lõpus pidi iga osaleja välja tooma, mis teeb nende erakonna haridusprogrammi teistest paremaks. Tõnis Lukas tõi välja õppe sisu lähtumist eesti kultuurist ja rahvusriigist. Liina Kersna tõstis esile rõhu panemist koolijuhtide toetamisele ja arendamisele. Jevgeni Ossinovski rõhutas ligipääsetavust haridusele sõltumata perekonna majanduslikust taustast. Indrek Lillemägi ütles, et programmid on kõigil ilusad ning eristuda kavatsetakse asjade ärategemisega.
Lubadustest ei piisa
Poliitikute debatis väljakäidud numbrid olid ka mõneti demagoogilised ning kohati valedki. Näiteks pillas ühe partei esindaja märkuse, otsekui tema võimuajal oleks õpetajate keskmine palk olnud Eesti keskmisega võrreldes suurem kui praegu. Paraku see nii ei olnud.
Samuti meeldib poliitikutele alati rääkida õpetajate keskmisest palgast. Selle juures jäetakse aga mainimata, et veidi suurem tasu tuleb tihti ülekoormuse ja tervise arvelt, sest kolleegi lihtsalt ei ole või miinimumtasu ei võimalda peret ülal pidada. Õpetajate miinimumtasu, mida enamik Eesti õpetajaid konkreetselt õpetamise eest saab, on täna endiselt alla Eesti keskmise palga. OECD riikide kontekstis on see häbiväärne.
Siiski on poliitikud seekordsete valimiste eel astunud olulise sammu edasi, sest õpetajate palgatõusu rahaallikate kohta on olemas vähemalt mõned konkreetsed konkureerivad ideed.
Eks mõni mõte ole loosunglikum ja õõnsam kui mõni teine. Küll kutsuks siinkohal üles kõiki olema kriitilised ning kandidaatidelt debattides ja ka tänaval küsima, et kust lahkelt lubatud lisaraha ikkagi võetakse. Valijate nõudlikkus on see, mis sunnib ka poliitikuid pingutama. Ilusatest lubadustest ei piisa, need tuleb ka praktiliselt ellu viia.
Loe lugu Postimehest.
