EHLi jurist Külli Kröönström: töölepingut ei tohi allkirjastada kiirustades
Tööandja ja töötaja töösuhteid reguleerib tööleping, mis on kahepoolselt allkirjastatud dokument. Töösuhet reguleerib töölepingu seadus. Iga tööleping rakendub ellu tööandja ja töötaja kokkuleppena, lepinguna. Tööandja (kooli direktor) kujundab töölepingu projekti vastavalt sellele, mis tööde tegemiseks konkreetselt töötajat vaja on. Tööandja esitab töötajale töölepingu (muudatuse) projekti.
Väga tähtis on see, et töötaja peab esitatud töölepingu projekti või töölepingu muudatuse projekti väga hoolikalt analüüsima.
* Kas töölepingus on kirjas täpselt ja just see töö, mida töötaja pakutava palga eest on nõus tegema? Milline on tööde täpne loetelu?
* Kas iga lepingu punkt või lause on üheselt arusaadav?
* Kas tööandja on lisanud lepingusse mingeid täiendavaid konfidentsiaalsuse nõudeid, leppetrahve?
* Kuidas on korraldatud asendamised?
Riik eeldab, et tööandja ja töötaja vahel on usaldussuhe. Tegelikkuses see alati nii kahjuks ei ole. Seetõttu on tähtis tagada, et töölepingu kirjalik tekst vastab reaalsusele, on mõlemale poolele arusaadav ja läbi arutatud. Kuitahes hea töölepingu kirjalik tekst muidugi ei välista võimalikke töövaidlusi, kuid annab töötajale suurema kindluse.
Seega on igati asjakohane töötajatele meelde tuletada, et töölepingu projekti või töölepingu muudatusettepanekut ei tohi allkirjastada kiirustades. Kuni töötaja ei ole allkirja andnud, kehtib senine leping. Tööleping on inimese elus väga oluline dokument. Töölepingu alusel teenib inimene endale elatist. Töötamine võtab väga suure osa inimese ajast. Kui töölepingus on töökohustusi, mida ei ole siiani tehtud või mis ei mahuks õpetaja 35 määratud töötunni sisse nädalas, siis tuleb alustada tööandjaga dialoogi ehk töölepingu sisu üle läbirääkimisi.
Tööõigus on eraõiguse haru. Tööleping on kahe võrdse poole vahel sõlmitud leping. Kui tekib töövaidlus, siis õigusorgan vaatab peamiselt seda, mis on töölepingus kirjas. Seejärel hinnatakse, kas lepingus tehtud kokkulepped on kooskõlas hea usuga. Mõlemal lepingupoolel on õigus lepingurikkumise korral pöörduda õiguskaitseorgani (töövaidluskomisjoni või kohtu) poole. Pöörduja peab tõendama, kuidas teine pool lepingus sätestatut rikkus ja sellega temale kahju tekitas. Ükski järelevalveasutust töölepingute kirjalike tekstide üle järelevalvet ei tee. Töövaidlus tekib ainult siis, kui üks lepingupartneritest pöördub õiguskaitseorgani poole. Näiteks kui töötaja nõuab töövaidluskomisjoni kaudu saamata jäänud töötasu.
Üldiseid järelevalveasutusi, kellel on pädevus tööandjat seaduse piirides kontrollida, muidugi on. Näiteks tööinspektsioon võib kontrollida tööajast kinnipidamist. Nt haigekassa võib kontrollida asjaolu, et inimene haiguslehe kehtimise ajal ei töötaks. Ka riigipoolsel töökeskkonna tervisele vastavuse kontrollil on teatud õigused. Aga kõik need riigi õigused sekkuda iseseisva subjekti (tööandja) tegevusse on eriseadustega väga rangelt piiritletud. Me elame liberaalses ühiskonnas, kus subjektid käituvad vastastikku lugupidavalt ja teineteise õiguseid austades, mitte karistuse või järelevalve hirmus. Heas usus käitumine on töösuhtes üldjuhul normaalne ja eeldatav käitumisviis.
