Alustavate õpetajate motivatsioonilaager oli innustav
Augusti keskel kogunes Võrtsjärve äärde Vaibla puhkekeskusesse 45 alustavat õpetajat. Eesti Haridustöötajate Liit oli nad kokku kutsunud, et julgustada ja motiveerida noori ja juba elukogenud alustavaid õpetajaid oma töös. Samuti said osalejad neljalt säravalt koolitajalt mõtteid ja nippe, mida klassiruumis juba õige varsti proovida saab.
Teen räägitust lühikokkuvõtte neile, kes ei saanud üritusel osaleda.
Marju Aas (Tartu Herbert Masingu Kooli HEV-koordinaator ja tugiteenuste juht)
Koolis töötavad üldjuhul need, kelle jaoks inimesed on huvitavad. Õpetaja jaoks peavad olema kõik inimesed võrdsed. Õpetaja peab kõigepealt ise aru saama, kes ta on. Ta peab olema n-ö pärisinimene. Õpilane peab saama õpetajaga suhestuda. Kuritegu on olla õpetaja, kui sa ise seda tegelikult olla ei taha. Laps on laps, olenemata erivajadusest. Ka koolis on Maslow püramiid endiselt hea tööriist. Õppida ja õpetada saab siis, kui mõlema poole põhivajadused on rahuldatud (piisav uni, hea enesetunne jm). Õpetamisel tuleb alustada õpilastega suhte loomisest, positiivsest märkamisest. Tähtis on väljendada õpilastele oma ootusi ja panna paika piirid. Õpetaja jaoks on tähtis iseendaga emotsionaalselt toime tulla. Oluline on õpilaste jaoks etteaimatavust suurendada, et nende ärevust vähendada. Õpilased tahavad teada, mis neid ootab, millised on reeglid, piirid ja ootused. See loob neile turvalise õpikeskkonna.
Kui laps on ärev või häiritud, siis püüa teda mõista, mis temaga toimub!
Provotseerija puhul on tähtis temaga piirid paika panna. Ei tohi temaga vaielda, kaubelda, teda ähvardada ega anda tühje lubadusi! Huumorist on alati abi.
Agressiivse lapse või vanema puhul on vaja ta maandada. Siin on hea skeem: kuula – kiida – kahetse – lepi kokku. Nt ärritunud lapsevanema puhul: “Mul on hea meel, et te kooli tulite. Mul on kahju, et selline olukord on tekkinud. Lepime kokku, et arutame tekkinud olukorda kolmapäeval kl 10.” Suure tõenäosusega on selleks ajaks lapsevanem juba taltunud ja ebameeldiv olukord mõnevõrra rahunenud, võibolla isegi lahenenud.
Kristiine Kurema (Viimsi Gümnaasiumi emakeeleõpetaja) hoiatas, et õpilased panevad õpetaja kohe alguses proovile. Õpilased tahavad teada, kas õpetaja neist hoolib, kas õpetaja on õpilaste jaoks olemas. Tähtis on teha õpilastega kohe kokkulepped, sõnastada ootused endale ja õpetajale, määratleda reeglid ning anda õpilastele sellega vastutus. Reeglid annavad õpilastele turvatunde (nt räägime ükshaaval, kohtlen õpetajana kõiki võrdselt, hinded pole olulised). Igasugune vaimne või füüsiline vägivald on klassiruumis keelatud. Tähtis on oma otsuseid põhjendada. Alguses sõnastatud ootuste juurde tullakse õppesessiooni lõpus kindlasti tagasi, et need üle vaadata.
Kristiine rõhutas hoiakut: töö-mina ei võta asju isiklikult. Õpetaja jaoks on rituaalid tähtsad, nt hommikujooks, võimlemine vmt. See, et ma lähen õpilaste ette kenasti riides, näitab, et koolitund on minu kui õpetaja jaoks sündmus, et õpilased on mulle olulised. Tähtis on piiritleda oma tööaeg: minu tööpäev lõpeb kl 17. Ülioluline on ise enda õiguste ja vajaduste eest seista! Mitte ühtegi unetundi ei tohi tööle kulutada. Välja aitab hädaolukorra tunnikava, loovad ideed (vt oskustelabor.ee; liikumakutsuvkool.ee, nt kirjavahemärkide disko). Töökoolituste eest tasub kool ja need jäävad tööaja sisse! Ärevas olukorras aitab mõte, et see hetk möödub, või Karlssoni ütlus: ”Rahu, ainult rahu!”.
Lugemissoovitus: “Kõndimise filosoofia” (TLÜ kirjastus).
Lauri Mällo (Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi bioloogiaõpetaja): õpetamist peetakse naiste tööks, kuid meesõpetajad on koolis tasakaalu mõttes väga tähtsad. Tähtis on oma tööd ise nautida ja improviseerida. Pole tarvis asju enda ega õpilaste jaoks liiga keeruliseks teha / mõelda. Õpilane peab end klassiruumis mugavalt tundma. Jõuga ei saa mitte kedagi õpetada. Õpetaja loob ise oma tunni. Kõigile pole võimalik ega tarviski meeldida. Alustaval õpetajal on tähtis meeles pidada: õpilane pole sinu laps! Ööpäevas on 24 tundi, mis jaotuvad: 8 tundi puhkust, 8 tundi tööd ja 8 tundi kõike muud! Seda viimast osa ei tohi unarusse jätta! Väga tähtis on tõmmata kodu ja töö vahele selge piir. Tähtis on vastutada, mitte käsutada! Õpetaja areng käib tsüklis: loomine – settimine – kustutamine. Ära karda eksida! Hoia silmad lahti! 80% õpetaja tööst on rutiin, 20% looming. Ära võta liiga suurt koormust iseenda peas!
Kaire Kollom-Vahtra (haridusmentor): õpetamisele tuleb läheneda õppijakeskselt. Kool ja lasteaed on lapsed jaoks! Ainekeskne õpetamine on minevik, tähtis on õpetajana end pidevalt täiendada. Kui oled kimbatuses, siis võta endale roll. Kui sa ei tea või ei oska, siis uuri ja õpi juurde! Kui tunnis läheb kontroll käest või õpilased ei jaksa enam ainet õppida, siis tee paus ja keskendu üldpädevuste õpetamisele. Nt kartulisalati tegemisel õpitakse paljusid üliolulisi üldpädevusi.
Õppe- ja töövahendeid on õpetajatel kasutada palju. Näiteks õpik ja töövihik, aga ka erinevad digivahendid ja digikeskkonnad. Millist vahendit ja meetodit kasutada, on õpetaja enda valik. Soovitan alustaval õpetajal võtta kasutusele ainult üks töövahend korraga! Õppida seda kasutama erinevates olukordades ja erinevate rühmadega ning sedamoodi saada teada, kuidas ja millises olukorras on kõige parem just seda töövahendit kasutada.
Otsi endale kolleeg, kellega koos luua tunnikavasid ja kellega saad töökoormust jagada!
Lugemissoovitused:
Bill Rogers “Taasleitud käitumine” (2006)
Merilin Mandel “Jess, lapsed” (2021)
Veebimaterjal “Probleemne õpilane klassis” (Piret Hallik)
Digikeskkondada õppevideod: https://digitalpedagogy.school/favorite-tools/
