Reemo Voltri: Tähelepanu, lapsevanemad! Koroona oli alles algus, varsti on lapsed kogu aeg koduõppel

29.06.2022 Delfis ilmunud arvamusartikkel

(https://epl.delfi.ee/artikkel/120027610/reemo-voltri-tahelepanu-lapsevanemad-koroonaaeg-oli-nohu-varsti-on-lapsed-kogu-aeg-koduoppel)

Kõik teavad, et Eestis on õpetajate palk kehv. OECD riikide seas oleme 28 riigi võrdluses täpselt eelviimasel kohal. Aga kohe on selle tõttu käes veel tõsisem kriis, mis puudutab sisuliselt igaühte meist. Lühidalt öeldes: meie koolidest saavad õpetajad varsti lihtsalt otsa. Kes tahab lapsele haridust, peab hakkama teda kodus ise õpetama. Koroonaaeg ja distantsõpe oli selle kõrval nohu.

Eesti kool veel seisab, kangelaslike pensionäride najal

Asi on tegelikult lihtne: Eesti õpetajad on nii vanad, et lähevad kohe varsti tuhandete kaupa pensionile. Aga kuna õpetaja palk on kehv, siis uusi õpetajaid juurde peaaegu ei tule. Õpetajad saavad Eesti koolidest otsa. See on puhtalt Eesti häda: mitte kuskil mujal arenenud riikides pole õpetajate keskmine vanus nii kõrge ega palk nii madal. Loogiline: miks peaks noor inimene valima ameti, kus võrreldes muu sarnase tööga saab peaaegu poole vähem palka?

Samad hallipäised õpetajad õpetavad mõnel pool juba kolmandat põlvkonda sama pere inimesi. Iga viies Eesti õpetaja on üle 60 aasta vana ja üle poole õpetajatest on üle 50 aasta vanad. Ülikoolide õpetajaõppes on inimesi küll, aga suurem osa on juba töötavad ja ennast täiendavad õpetajad. Need mõned noored, kes juurde tulevad, enamasti paari aastaga jälle ka lähevad, sest palk on kehv ja töökoormus suur. Meie katastroofiliselt kõrge õpetajate keskmine vanus kasvab vääramatult, iga aastaga ühe aasta võrra.

Eesti lapsed enam haridust ei saa

Mida see tavalisele Eesti perele tähendab? Praegu juba jäetakse aina rohkemates koolides õppeaineid ära, sest õpetajat lihtsalt pole. Loodetakse, et äkki järgmisel aastal õnnestub kuskilt leida… Ilmselt paraku siiski mitte. Samuti käib koolielu aina rohkem nii, et kes iganes koolis tööl on, see n-ö õpetab ära ka selle aine, mille jaoks õpetajat pole. Otsapidi on käes aeg, kui näiteks tööõpetust, ajalugu ja füüsikat õpetab sama inimene, sest kedagi teist klassi ette lihtsalt ei leia.

See tähendab, et õpetamist koolides varsti enam ei toimu. Kool peaks olema keskkond, kus noort inimest arendatakse, et ta saaks elus hästi hakkama. Aga tegelikult on Eesti koolid üha rohkem kohad, kuhu saab lapsi lihtsalt tuua selleks ajaks, kui vanemad on tööl. Tahad, et laps saaks targaks ja tulevikus head palka? Pead teda ise õpetama. Lapsi on koolis palju, õpetajaid vähe, noortel pinged ja paljudel erivajadused. Seega ilmselt peab iga pere hakkama arvestama, et võimalus laps üleüldse kooli saata tuleb kohati tema vaimse tervise hinnaga. Kui samamoodi edasi läheb, siis Eesti kool ei aita noort inimesi paremale järjele, pigem vastupidi.

Ei tasu süüdistada koolidirektoreid, õpetajaid ega vallavanemaid. Nad kõik teevad neile antud raha eest üliinimlikult palju. Aga seda raha, millega sadade tuhandete noorte Eesti inimeste eest hoolitseda, on neile antud lihtsalt väga vähe. Ma ei imestaks, kui paari aasta pärast ei saa mõnes väiksemas kohas kooli enam üldse pidada, sest klassi ette pole võtta kohatäitjaidki, rääkimata kvalifitseeritud õpetajast, kes tagaks kvaliteetse hariduse.

Kohe sõidame üle kaljuserva

Olukord on juba hull, väiksemates kohtades väga hull. Aga seni oleme saanud ainult natuke aimu, mis katastroof meid ees ootab. Meie õpetajatest ülekaalukas osa on just nüüd jõudnud ja jõudmas vanusesse, kus hakatakse järjest pensionile jääma. Veel viis aastat tagasi polnud probleem nii terav, aga nüüd aina teravamaks läheb. Järgmiste aastatega lahkub enam-vähem korraga töölt enneolematult palju õpetajaid.

Eestlastele meeldib mõnikord irvitada, et küll keskmine ameeriklane on rumal, küll seal levivad igasugu jaburad ideed ja inimesed lähevad täiesti totakate teemade üle tülli ja lausa kaklema. Oma tõde selle stereotüübi taga on. USA üldharidus on kohutavalt kehvasti rahastatud. Seeniorõpetajate kangelaslike pingutusega on Eesti laste tarkus praegu veel maailma tipus. Aga kui need kangelased nüüd ära väsivad, siis me kukume umbes sinna, kus on USA. Äsja uurisime selle kohta õpetajatelt ja ligi kaks kolmandikku tunnetab, et õpilaste õppetulemuste langus toimub juba lähiaastatel, sest õpetajaid ei ole.

Mida siis teha? Tegelikult peab igaüks endalt küsima, kust tema elukvaliteet tuleb. Kui oluline on see, et laps saab minna iga päev kooli, kust ta tuleb koju rõõmsana ja kus ta ka tegelikult õpib? Või sobiks ka see, et viid lapse kooliks nimetatud majja, mis on kvalifitseeritud õpetajatest tühjaks jooksnud, aga päris hariduse jaoks on vaja koduõpet? See on mõtlemise ja valikute koht kõigile.