Nelja maakonna õpetajad kogunesid Võrumaal

Laupäeva (4. juuni 2022) hommikul sõitsid Eesti Haridustöötajate Liidu nelja maakonna (Võrumaa, Tartumaa, Viljandimaa ja Järvamaa) liikmesühingu liikmed Võrumaale, kaunisse Haanjamehe tallu. Nelja maakonna õpetajaid oli üritusel kokku ligi 160. EHLi esimees Reemo Voltri saatis osalejaile videotervituse. Järgnes huvitav loeng õnnest, mille pidas psühholoog ja paljude hinnatud raamatute autor Toivo Niiberg. Nauditi saunamõnusid ja jahedavõitu tiigisuplust. Õpsid pole siiski kuivikud, oskavad ikka pidutseda ka!

Laupäevane ilm pakkus nii päikest, vihma kui ka äikest. Just nagu õpetaja argielugi! Kui õpetajatelt küsida, mis neil hingel on, siis jätkub juttu kauemaks. Hariduselu eksperdid Sandra Haugas (Praxis) ja Uku Varblane (Arenguseire Keskus) tõid Vikerraadio 20. mai saates „Valge elevant” välja, et et hariduse suurimad probleemid on õpetajate järelkasvu puudus, õpetajate väike palk ning hariduse mittepiisav rahastus.

Kuhu need noored õpetajad siis ometi kaovad? Noore õpetaja suust võib kuulda valusat tõde: “Tunnen lootusetust. On avalik saladus, et õpetajate koormus on liiga suur ning oleme läbipõlemise äärel. Olen noor inimene, kuid muuks eluks aega ega energiat ei jää. Ilmselt on kogu ühiskond seda meelt, et haridus on väga oluline valdkond. Kahjuks valitsuse tegudes see ei väljendu. Plaanin aasta pärast ametit vahetada. Olenemata sellest, et mul on pedagoogikas kõrgharidus ja õpetamine mulle meeldib, ei pea ma sellise koormusega (lisaks ühiskondlik ootus, mida kõike õpetaja peaks tegema) vastu.”

Teine noor õpetaja ütleb nii: „Mul on pidev dilemma, kas valida enese vaimne tervis (väiksem koormus ja väiksem töötasu) või pidev väsimus (suurem koormus ja kõrgem töötasu). Seetõttu kaalun, kas jätkata õpetajaametis (olen koolis olnud ainult 3 aastat). Töötasu on oluline ning ei saa vajutada sellele nupule, et õpetajatööd tehakse missioonitundest. See ei maksa minu arveid. On aeg tõsta õpetajate palka tõsta kohe kõvasti, mitte 50 € võrra. Valitsus ja ühiskond tervikuna ei ole endiselt aru saanud, et varsti pole klassi ette enam kvalifitseeritud õpetajaid panna. Olukorra tõsidust paraku ei hoomata.”

Mis kogenud õpetajale muret teeb? „Tunnen, et peab ühiskonnas ennast pidevalt tõestama. Õpetaja teeb kordades rohkem tööd, kui tööaeg ette näeb, ning ületöö ei ole tasustatud. Kurvastab, kui võrreldakse, et müüjad ja paljud lihttöölised teenivad veelgi vähem. Samuti kurvastab, et teine oluline roll, klassijuhataja töö, on väga alatasustatud. See maht ja need rollid, mida klassijuhataja täidab, on väga mahukad nii aja kui ka vaimse panuse poolest. Olen nõus, et õpetajana ei saa hästi tööd teha raha pärast, kuid hästi tehtud töö eest sooviks siiski väärikat palka saada. Lisakoormus kasvab pidevalt. Ootus on, et õpetaja on särasilmne, pidevalt ennast täiendav inimene, kes arvestab kõigiga. Lisaks on õpetajal ka n-ö esindusfunktsioon: olla hoolitsetud, viisakalt riides, tervete hammaste ja vajadusel sobivate prillidega. Kahjuks ei ole õpetajale mingeid esindustasusid ette nähtud. Ületöötanud õpetaja võtab lisatöö, et kuidagi ära elada. Hoiak, et suvel on ju 56 puhkepäeva, ei päde. Paljud õpetajad töötavad kogu suve, et ära elada. Vaatamata kõigele ma armastan oma tööd! Olen tänulik mõistvate lapsevanemate, vahvate õpilaste, toetava juhtkonna ja kolleegide eest! Kuid mõelda 40-ndate eluaastate alguses, et enam ei jaksa, on liiga vara.”

Miks just õpetajate palka kogu aeg tõstma peab? Neil on see ju niigi kõrge?! Õpetaja vastab: „Oma palgaga tulen toime ainult tänu sellele, et oma lapsed on juba iseseisvad ning abikaasa teenib hästi. Tundub ebaõiglane, et üle 25 aasta töötanuna saan sama palka kui kogemusteta õpetaja. Minu enda lapsed, kes on ka hiljaaegu ülikooli lõpetanud ning erialasele tööle asunud, teenivad minust rohkem.” Teine ütleb nii: „See ei ole normaalne, et kõrgharidusega spetsialisti palk on nii madal, et isegi pank ei ole nõus kodu ostuks laenu andma.” Kolmas väljendab sellist seisukohta: „On kurb, et õpetajaid ei väärtustata. Kindlasti on üheks põhjuseks, miks õpetajaametit ei valita, väike palk ning see, et töö on stressirohke. Ma ei ole kindel, kas siis, kui lähen mõne aasta pärast pensionile, leitakse mulle järeltulija. Tegelikult pakub õpetajatöö kõike: rõõmu, hingevalu, enese ületamist. Meie koolis on õnneks väga tugev ja suhteliselt noor õpetajate kaader. Seda tänu tugevale vallale ja meeldivale kooli õhkkonnale. Igal pool see kahjuks nii ei ole.”

Ja neljas kinnitab: „Tunnen väsimust ja lootusetust. Aastakümneid on lubatud ja räägitud, et õpetaja palk peaks olema vähemalt keskmise palga suurune. Samas kui meedias tuleb juttu õpetajate keskmisest palgast, serveeritakse palganumbreid, mis pole mitte normkoormuse eest riigi poolt määratud alumine tase, mida enamik õpetajatest normkoormuse korral saab, vaid palganumber, mis statistiliselt kujuneb. Paljud õpetajad töötavad mitmes koolis ja topeltkoormusega. On omavalitsusi, kes panustavad oma piirkonna õpetajate töötasude tõstmisse. See aga tekitab ebavõrdsust eri Eesti piirkondade õpetajate töötasudes ja näitab keskmist õpetaja töötasu suuremana, kui see tegelikult on.”

Loomulikult pole õpetajad ainsad, kelle palk vajaks praegustes oludes tõstmist. Kuid neist sõltub siiski nii palju: meie laste haridus ja haritus. Niisiis hoidkem oma õpetajaid, maa soola, kohaliku elu edendajaid ja sädeinimesi!

Eesti Haridustöötajate Liit kutsub õpetajaid oma liikmeks, et koos õpetajate õiglase palga ja töötingimuste eest seista. Lisainfot leiab meie veebilehelt www.ehl.org.ee. Liikmetele on õigusabi tasuta, toredad ühisüritused, liikmehüved ja toetav kogukond!