EHL-i juht Reemo Voltri: Eesti õpilaste head PISA tulemused ja õpetajate järelkasv on ohus
Riigikogus käib riigieelarve teine lugemine. On õige aeg võtta taas jutuks Eesti hariduse tulevik. EHL-i juhatuse esimees Reemo Voltri sõnul paneb õpetajate konkurentsivõimetu palk ohtu Eesti õpilaste head PISA tulemused ning noored ei ole motiveeritud kooli tööle tulema, sest õpetajate palk on madalam kui teistel kõrgharidust nõutavatel kohtadel. Originaalloo leiab 17. novembri Postimehest või väljaande veebiversioonist.
Tulevik paraku ei paista eriti helge, millele viitas ka riigikontroll oma viimases ülevaates esmaste avalike teenuste tulevikust, kus märgiti, et praegused trendid õpetajaskonnas ei anna alust optimismiks Eesti hea hariduse jätkumise suhtes.
Eesti on kogu aeg lähtunud ühtsuskooli põhimõttest, mis tähendab, et igal pool üle Eesti peavad õpilased saama samaväärselt head haridust, mis ei tohi sõltuda pere sotsiaalmajanduslikust taustast. Saame taas kord uhkusega tõdeda, et ka sellega paistame rahvusvahelises võrdluses positiivselt silma – Eestis õpilaste tulemused erinevad kooliti vähe. Ehk teisisõnu: meie põhikoolid annavad ühtlaselt head haridust ning nende õpilaste osakaal, kes vaatamata pere kehvemale sotsiaal-majanduslikule taustale saavutavad kõrgeid tulemusi ning omandavad väga heal tasemel teadmisi ja oskusi, on suur.
Olulist rolli selles kõiges mängivad kindlasti nii meie kodud ja uskumus, et haridus on oluline, kui ka üldiselt ühiskonnana hariduse väärtustamine. Kuid nagu ka kevadine eriolukord ja sellega kaasnenud distantsõpe näitasid – õpetaja roll on väga suur, et mitte öelda asendamatu. Eesti õpetaja on väga pühendunud magistriharidusega spetsialist. Paraku näitavad just rahvusvahelised uuringud (vt «Education at a Glance» 2020), et arvestades ostujõudu, on meie õpetaja võrdlusalustes maades – st Euroopa Liidus ja OECD riikides – ühe kõige madalama töötasuga. Ainult Lätis on õpetajate sissetulek veelgi väiksem, kuid ka sealne valitsus on lubanud järgmisel aastal õpetajate töötasu tõsta, pärast mida leiame ilmselt hoopis meie end selle järjestuse kõige viimaselt kohalt. Kuigi meie õpilaste PISA tulemused on seni iga korraga paremaks läinud, on edaspidi väga reaalne tagasilöögi oht.
Meie ühiskonnas räägitakse hariduse olulisusest ja haridust peetakse tähtsaks, kuid paraku on õpetaja sissetulek palju madalam kui teistel sarnast haridustaset eeldavates ametites Eestis. Käesoleval aastal on täiskohaga töötava õpetaja töötasu 1315 eurot. Kõrgharidusega (mitte magistriharidusega) töötajate keskmine töötasu on keskmiselt üle 1700 euro. Seega saab õpetaja täiskoormusega töötamisel umbes neljandiku võrra vähem palka kui teised kõrgharidusega töötajad. Meie õpetajad on väga kogenud, kuid kogemused tulevad üksnes aastatega, ning nüüd olemegi jõudnud olukorda, kus umbes veerand õpetajatest on lähiaastatel vanaduspensionile lahkumas ja noori õpetajaid pole viimastel aastatel praktiliselt asemele tulnud. Pole ka ette näha suure tungi teket, kuniks valitsus jääb oma seisukohtade juurde, et õpetajate töötasu ei peaks järgmised neli aastat tõstma.
Mida aga valitsuse selline riigieelarve strateegia rahaliselt ja maineliselt tähendab? Mõlemal puhul katastroofi! Nagu eespool kirjeldatud, on Eestis õpetajate töötasu, kui me ei arvesta lisatöid ja nende eest saadavat võimalikku lisatasu, veerandi võrra väiksem kui kõrgharidusega töötajatel keskmiselt. Kui nüüd järgmisel neljal aastal töötasu ei tõuse, tähendab see, et arvestades prognoositavat riigi keskmise töötasu tõusu järgmistel aastatel, langeks õpetajate tasu võrrelduna kõrgharidusega töötajate tasuga veelgi. Vastavalt prognoosidele on aastaks 2024 tõusnud kõrgharidusega töötajate keskmine töötasu peaaegu 2000 euroni, seega kui õpetaja töötasu on jäänud 1315 euro peale, tähendab see, et kõrgharidusega töötajate töötasu on keskmiselt poole suurem kui õpetajal. Poole suurem!
Siit edasi jõuamegi mainelise kahju juurde. Kui praegu ütleb valitsus, et «näete, noored, minge õpetajaks õppima, kuid töötasu hakkab olema teiste, sama haridustaset nõudvate töökohtadega võrreldes poole väiksem», siis suur – et mitte öelda katastroofiline – kahju ongi meie suurepärasele ametile tehtud. Õpetajaamet on maailma parim amet ning õpetajaametisse peaksid tahtma tulla parimad, kuid kahjuks selliste signaalide peale nad seda ilmselt ei tee.
Me peame riigina hakkama aru saama, et investeeringuna ei saa käsitleda ainult maju ja teid, vaid investeering on ka raha, mis paigutatakse inimressurssi. Kõnealuses kontekstis on kindlasti investeering õpetajate töötasu konkurentsivõimelisuse tagamine. Selleks et tagada kohe õpetajatele konkurentsivõimeline töötasu (st viia õpetajate töötasu võrdseks kõrgharidusega spetsialistide töötasuga), on vaja leida 35 miljonit eurot. Vaadates meie riigieelarvet ja võetavaid laene, pole see sugugi suur summa. Küsimus on eelkõige selles, kuhu ja mis eesmärgil tahetakse raha kulutada või investeerida. Praeguse üleilmse pandeemia tõttu on meie majandusel keerulised ajad, kuid sedavõrd olulisemad ongi tänased investeeringud pikas perspektiivis ning haridus – ja just hea haridus – on kindlasti tähtis märksõna.
Eesti Haridustöötajate Liit on teinud valitsusele ja riigikogule ettepaneku liikuda eespool nimetatud eesmärgini järk-järgult järgmise kolme aastaga. Sellisel juhul peaks tõstma õpetajate töötasu juba järgmisel aastal veidi (2,7 protsenti) lähemale kõrgharidusega töötajate keskmisele. Et seda teha, on riigikogul vaja leida järgmise aasta eelarves kümme miljonit eurot. Ja sellisest summast rääkides võib küll tõdeda, et see on üksnes prioriteetide küsimus.
Juba meie põhiseaduse preambul ütleb, et riik peab tagama Eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Meie rahvus ja kultuur saavad püsida eelkõige meie hariduse abil. Seega, austatud valitsus ja riigikogu, asugem investeerima meie rahvuse ja kultuuri säilimisse!
