Sotsiaaldialoogi ümarlaua kohtumine Tallinnas
Ingliskeelne kokkuvõte ETUCE kodulehel.
1.juunil toimus Tallinnas Euroopa Ametiühingute Hariduskomitee (ETUCE) ja Euroopa Haridusala Tööandjate Föderatsiooni (EFEE) eestvedamisel sotsiaaldialoogi ümarlauakohtumine. Tegu oli Euroopa haridusala sotsiaaldialoogi (ESSDE) suutlikkuse suurendamise II projektiga, mille raames kutsuti mitmes riigis, sh Eestis haridusvaldkonna töötajate ja tööandjate esindajad ühise laua taha, et luua sotsiaaldialoogi partneritele keskkond, kus suurendada teadmussiirde ja koolituse kaudu oma dialoogi potentsiaali.
Töötajate (õpetajate) poolelt oli laua taga 16 Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) esindajat, sh EHL juhatuse esimees Reemo Voltri, ESSDE komitee liige Elis Randma, EHL liikmesorganisatsioonide esimehed ja aktiivsemad haridusasutuste usaldusisikud. Tööandajaid (koolide pidajaid) esindasid Maie Kitsing (HTM välishindamisosakonna juhataja), Külli All (HTM täiskasvanuhariduse osakonna asejuhataja), Helen Põllo (HTM kutsehariduse osakonna juhataja) ja Ott Kasuri (Eesti Maaomavalitsuste Liidu tegevdirektor). ETUCE-t esindas Paola Camilli, EFEE-t Sarah Kik, eksperdina oli kaasatud ICF töösuhete ja sotsiaaldialoogi direktor Tina Weber.
1977.aastal moodustati 131 õpetajate ametiühingut 48 riigis esindav ETUCE, kuhu kuulub ka EHL. 2009.a.-l asutati 32 organisatsiooni 16 riigis esindav EFEE, kuhu Eestist ei kuulu ühegi haridusala tööandaja esindaja. ESSDE algatati eelnimetatud organisatsioonide koostöös 2010.a.-l eesmärgiga aidata parandada hariduse kvaliteeti Euroopas, keskendudes seejuures haridussektori, selle juhtimise ja õpetajaskonna ajakohastamisele. ESSDE tulemusena nõustatakse Euroopa Komisjoni haridus- ja sotsiaalpoliitika algatuste valdkonnas. 2015.a. seisuga on ESSDE raames saavutatud näiteks töötajate värbamise ja hoidmise, enesehindamise, koolijuhtimise ning kõrghariduse ja teadustegevuse projektid ja ühissoovitused/deklaratsioonid ning kujundatud ühiseid seisukohti valdkondliku sotsiaaldialoogi panuse kohta sotsiaaldialoogi tugevdamisel, kutsekvalifikatsioonide direktiivi ja haridusalaste investeeringute kohta.
Ümarlaua vorm nägi ette kõigi partnerite poolset olukorra tutvustust ning loomulikul teel arenevat dialoogi ja diskussiooni. Esimesena andis ülevaate Eesti Haridustöötajate Liit sotsiaaldialoogi hetkeolukorrast Eestis. EHL esimees Reemo Voltri oli seisukohal, et kuigi sotsiaalpartnerite omavaheline suhtlus Eesti kontektis võib võrreldes muu Euroopaga olla pigem hea, tuleb jääda ausaks ning välja tuua need kitsaskohad, mis tänasel päeval pidurdavad haridusvaldkondliku dialoogi sujuvat toimimist. Võib öelda, et hariduse üldine olukord on Eestis hea, kuid mitte jätkusuutlik. PISA tulemustest lähtudes on Eestis tugev alus-, põhi-, keskharidus; TALIS-e järgi on meil üks Euroopa vanim õpetajaskond (keskmine vanus 48 a.) ning õpetajaamet on vähe atraktiivne ja vähe väärtustatud. Viimast tõendab ka fakt, et ülikoolis ei ole konkurentsi õpetajaks õppivate noorte seas. Mis puudutab eri haridustasandite atraktiivsust, siis Eesti on eelkõige gümnaasiumi- ja kõrghariduse usku. Kutseharidus on laste ja lastevanemate jaoks vähe atraktiivne, õppekohtadele ei teki konkurentsi, mistõttu ei täida kutseõppeasutused väärtuslike oskustööliste koolitamisel oma täit potentsiaali.
Kui rääkida kaasamisest, partnerlusest ja sotsiaaldialoogist, saab öelda, et EHL on kaasatud ministeeriumi erinevatesse töögruppidesse, komisjonidesse, seaduste kooskõlastamistesse ning meilt küsitakse arvamust ja ka arvestatakse sellega. Pidevalt käivad konsultatsioonid ministeeriumi erinevate ametnikega ning ka koolivõrgu korrastamise ja riigikoolide loomise protsessi on ametiühing kaasatud. Lood on aga teised kohalike omavalitsuste (KOV) esindajatega. Läbirääkimistel ei võta KOV liidud (Eesti Maaomavalitsuste Liit ja Eesti Linnade Liit) vastutust, mis tähendab, et toimuvad vaid konsultatsioonid. Valitsus kehtestab töötasu alammäärad, seadusest tulenevaid läbirääkimisi ei toimu. Arusaadavalt on ligi 200 eri võimekusega KOV-il ühise seisukoha vormistamine keeruline. Siinjuures on tekitanud lootust muutusteks haldusreform. Ühinenud KOV-id on suuremad, tugevamad, majanduslikult võimekamad, mille tulemusena on ka KOV liitudel parem roll.
Muret on tekitanud tööaja riigi tasandil regulatsiooni vähendamine. Iseenesest ei ole tegu üldse ebasoodsa otsusega, kuna tööaega jm tingimusi saab reguleerida nii KOV-i kui ka haridusasutuse tasandil nt kollektiivlepinguga, kuid praeguseks on selgunud, et KOV tasandil ei olda selleks võimaluseks (ja kohustuseks) veel valmis. Häid näiteid muidugi on – Tartus on juba mitu aastat ülelinnaline kollektiivleping, Tallinnas allkirjastatakse iga-aastaselt palgakokkulepped. Kuid reeglina võetakse kollektiivlepingu sõlmimise ettepanekut igal tasandil tööandjate poolt rünnakuna. Siinkohal tuleb nentida, et kutseõppeasutuste näitel on kohati isegi riigikoolidega kollektiivlepinguid sõlmida raske.Töötingimuste osas kokkuleppimine nõuab dialoogi, mida aga kahjuks tänases hariduskultuuris liiga hästi veel pidada ei osata. Ametiühingut tajutakse kui vastandujat, seda nii ametiühingu enda kui ka tööandja silmis. Katsumuseks ongi kujundada ametiühingu kuvand Euroopalikumaks – tegu on sotsiaalpartneriga, dialoogi osapoolega, kes soovib koostöös leida meetmeid ühiste väljakutsete seljatamiseks. EHL-i üheks prioriteediks on leida lahendus erinevatest palgamaksjatest (lasteaedu rahastab KOV, üldhariduskoole rahastab riik läbi KOV-ide, enamusi kutsekoole riik) tulenevale probleemile – mingigi ühine töötasu alammäär tuleks lasteaiaõpetajatele kehtestada. Lisaks on kaotatud ära õpetajate atesteerimise süsteem, mille puhul kindlustas kõrgem ametijärk suurema sissetuleku. See on asendunud kutsesüsteemiga, mis mingeid garantiisid endaga kaasa ei too ning pole seetõttu ka liiga aktiivset kutsetaotluste soovi õpetajaskonnas esile kutsunud.
Maie Kitsingu sõnutsi on ministeeriumil 2 kandvat ja läbivat põhimõtet: töötamine ühise eesmärgi nimel, milleks on uue põlvkonna arendamine ning ministeerium kui tööandja peab hoolt pidama, et kõik osapooled tunneksid end süsteemis hästi ja suudaksid anda maksimaalse panuse. Mõtte ja sõnade tasandil on Eestis justkui kõik korras, kuid alati jäävad väljakutsed. Kas suudame kujundada oma haridusorganisatsioonidest tugevad asutused, kes suudavad enda eest seista ning anda panuse õpilaste arengusse? Väljakutseks jääb kõige mõttetasandil oleva toetamine ja elluviimine.
HTM on ellu kutsunud mitmeid projekte ja aktsioone, kuhu on kaasatud erinevate huvigruppide esindajad. Aktsioon „Huvitav kool“ on hea näide, kuidas väga erinevad sotsiaalsed partnerid on kaasatud, et haridust kaasajastada, viia see kooskõlla Haridusstrateegia 2020 eesmärkidega. Ka turvalisuse valdkonnas on ellu viidud mitu projekti: „Targalt Internetis“, „Koolirahu programm“, kiusamisvastane programm „KiVa“, „Kiusamisest vaba lasetaed ja kool“.
Sotsiaalse sidususe tagamisel on HTM-i rolliks kindlustada haritud õpetaja, koolipersonal; koolide koostöö ettevõtmised (kaasatud ka erinevad partnerid); hea kvaliteet igale lapsele ja heaolu süsteemi sees – heaolu-uuringud õpetajatele, lastevanematele, lastele; kaasamine; toetusfunktsioon kõikvõimalikul moel; ühtluskooli tagamine, et kõigil lastel oleks võrdsed võimalused (sh õpetajate osas).
Kitsing rõhutas, et riik toimib ühtse süsteemina, kus kõik sekotrid ja tajutav heaolu on omavahel väga tihedas seoses – nii on ka (õpetajate) töötasu seotud riigi majanduse, tööstuse ja ettevõtlusega. Kooli tasandil on aga ettevõtlus ja ettevõtlikus 2 erinevat asja. Üldhariduskoolis ei saa õpetada ärimehi, küll aga ettevõtlikkust ning seda läbivalt kõigi ainete raames. Ettevõtlikkuse õpetamine on õpetaja professionaalsuse küsimus.
Külli All selgitas, et kvalifikatsioonisüsteem on vahelüliks tööturu, elus hakkamasaamise ja elukestva õppe vahel, mille selgroog on 8 astmeline kvalifikatsiooniraamistik (kvaliteedisüsteem). Tegu on kõiki haridustasemeid hõlmava süsteemiga. Praegu on 105 kutset andvat organit, mille põhifunktsioon on kutsestandardite väljatöötamine ja kutsete andmine. On oluline, et kõikvõimalikud partnerid oleksid kaasatud igal etapil, kuna just tööturg ütleb, millistele ametitele milliseid oskusi on vaja. Vajaminevatest kompetentsidest vormistatakse kutsestandard, millest tehakse omakorda õppekavad. Kutsestandardid peavad olema õppekavade aluseks ning kvalifikatsioonisüsteem peab olema mõõdetav, võrreldav, paindlik, optimaalne ning motivatsiooniks elukestvaks õppeks (karjääritee ja enesetäiendamise võimalused ning tunnustamine). Kõige selle eelduseks on sotsiaaldialoog ja partnerlus.
Valitsus viis 2014.a.-l ellu OSKA programmi, tööjõuvajaduse seire- ja prognoosisüsteemi, mis rakendus 2015.a. kevadel. Seniseks on koostatud 3 valdkondlikku raportit, üldraport ja tulevikuprognoos, mille info on kättesaadav sotsiaalpedagoogidele, Rajaleidja keskustele. 2020.a.-ks on planeeritud, et valdkondlike raportitega käiakse läbi kogu Eesti tööturg. Läbi OSKA saab planeerida, millised on põhilised kutsealad, kus nõudlus kasvab ning millistel kutsealadel nõudlus langeb. Ettepanekute väljatöötamine käib koos tööandjate ja töövõtjatega. Rakendamine on ainuvõimalik kõigi osapooltega koostööd tehes. Erialaliidud on võtnud sellega endale suure vastutuse – valdkondade promo, tutvustus ja tunnustamine.
Helen Põllo kirjeldas kutse- ja põgusalt kõrghariduse olukorda Eestis. Kutsehariduskeskused (KHK) on enamuses riigi omandis, 3 KHK-d on KOV-i omandis ning lisaks ka paar erakooli. Koolide kaasamisel on kõige tihedam side riigikoolide ja nende juhtidega. Erakoolidega on kõige nõrgemad suhtlusliinid, kuna neil puudub esindav organisatsioon. Kutse- ja kõrgkoolides on erakoolid peaaegu ära kadunud, seda eelkõige õpilaste arvu vähenemise tõttu. Eestis on 3 suurt avalikõiguslikku ülikooli (ühed autonoomsemad Euroopas). Lisaks on meil riigi rakenduskõrgkoolid ja erakõrgkoolid. Ministeeriumi partneriks ülikoolide puhul on rektorite nõukogu (MTÜ). Kutseõppeasutuste puhul tuleb nentida, et kutseõpetajate hääl on väga nõrk, nad ei räägi kuigi aktiivselt kaasa. Sama kehtib ka kõrgkoolide lektorite kohta.
Üld- ja kutsehariduse strateegias on kirjas, et peaksime kaasama rohkem töömaailma. Kuhu planeerida õppekohti, kuidas arendada õppekavasid, kuidas muuta praktikakorraldus paremaks, õpipoisiõpet juurutada (eesmärgiks, et 75% õppest oleks tööandja juures). Õnneks saab aga öelda, et ettevõtete esindusorganisatsioonide valmidus koostööks on tänaseks kõrgem kui alguses (ministeeriumi partneriks on tööandjate keskliit). Kutsehariduses on koostöö KOV-idega kesine, kuid kindlasti on nad kaasatud koolivõrgu ümberkorraldustesse ning läbi uute nõunikekogude, mis koolides on, on ka kohalik kogukond haridusellu rohkem kaasatud.
Peamiseks väljakutseks peab Põllo erinevate õppeasutuste omavahelise suhtluse ja koostöö suurendamist ning kuidas haridustasandi üleminek teha võimalikult sujuvaks. Eesti on kindlasti kõrghariduse usku, kuid tuleks rohkem rääkida ka sellest, kuidas põhikoolist kutsekooli minek oleks rohkem toetatud. Lõuna-Eestis on algatatud pilootprojekt, mille eesmärgiks on leida erinevaid võimalusi ühiseks suhtluseks erinevate koolitüüpide vahel. Kaasamispraktika on võtmesõnaks ning see tuleb kohandada mõistlikumaks ja sujuvamaks kõigile osapooltele.
Ott Kasuri, Harku vallavolikogu liige ja EMOVL-i tegevdirektor, kirjeldas Eesti olukorda läbi KOV-ide kogemuse. Koolivõrgu korrastamise tulemusena planeeritakse luua aastaks 2023 23 riigigümnaasiumit, mis peaks rahuldama 50% õpilastest, ülejäänud 50% jäävad munitsipaalkoolidesse. Järgnevad aastad saavad üldhariduskoolidele olema murrangulised. 1/3 haridusrahast suunatakse 3 suurde valdkonda. Vaid 0,8% suunatakse õpetajate täiendkoolitusse. Alates 2016.a.-st ei eraldata haridusinvesteeringu komponenti, see raha on suunatud õpetajate palkadeks, mis tähendab, et koolide ülalpidamine on KOV-ide õlul. Ka koolitransport on suur küsimus – see on vajalik koolikohustuse täitmiseks ja seega oluline hariduskulu, mida riik täna üldjoontes ei kompenseeri. Eestis on KOV-de eelarvete kogumahust 60% (-/+ 5%) hariduse eelarve. Mujal Euroopas see protsent nii suur ei ole. Hariduse rahastusest moodustab üldhariduse rahastus u 70% ja KELA u 30%, huvihariduse rahastamine on KOV-i enda otsustada.
Mis puudutab kollektiivläbirääkimisi, siis volituste andmata jätmine on Kasuri sõnul seotud riigieelarvega. Kui KOV-ide esindajad saavad need volitused, tulevad lisaks õpetajatele laua taha ka sotsiaalhoolekande esindajad. 2015.a.-l kirjutasid partnerid alla Heade kavatsuste kokkuleppele. EMOVL ja ELL seda ei allkirjastanud, kuna nende seisukoht oli fikseerida 35-tunnise tööaja sisse 21 kontakttundi, millega ülejäänud partnerid nõus ei olnud.
Kasuri avaldas toetust ka projektile „Noored kooli“ ning kutsus õpetajaid üles ametit positiivsemas valguses näitama. Tema sõnutsi on tänu sellele projektile kasvanud lootus, et noorte õpetajatega muutub ka õpetajaameti prestiiž. Voltri täpsustas, et paljud programmi läbinud siiski pikemas perspektiivis õpetamisega ei jätka ning kõnealune projekt kindlasti rikastab õpetajaskonda, kuid ainuüksi sellele ei saa Eesti haridussüsteem lootma jääda.
Arutelu käigus tõusid paljud teemad, milles nähakse murekohti nii õpetajate kui ka tööandjate seisukohalt. Nii EMOVL-i kui ka EHL-i esindajad tõid välja, et noortel ei ole soovi saada tulevikus õpetajaks, mis teeb õpetajaskonna järelkasvu probleemi väga aktuaalseks. Kasuri tõi välja, et küsitluse järgi vaid 0,6% 15 aatastest õpilastest tahavad saada tulevikus õpetajaks. Ametiühing nentis, et õpetajaks ei taheta saada, kuna töö on väga stressirikas ja pidevatest valitsuskabineti muudatustest mõjutatud.
Veel arutleti kutse- ja lasteaiaõpetajate hariduse, kvalifikatsiooni ja töötasu alammäärade kehtestamise üle. Tõdeti, et kutseõpetajate kvalifikatsiooni on võimalik kahtluse alla seada, mistõttu tekib küsimus, kas kutseõppes üldse tasub fikseerida praeguste nõuete juures töötasu alammäär. Lasteaiaõpetajate puhul kerkis küsimus, kas lasteaiaõpetaja teeb võrdset tööd põhikooli õpetajaga, et samaväärset palka saada. Ametiühingu kindel seisukoht on, et need tööd on küll väga erinevad, kuid see ei tähenda, et lasteaiaõpetaja töö oleks vähemspetsiifiline või vajaks millegi poolest vähem erialaseid teadmisi. Pigem vastupidi – mida paremate erialaste teadmistega (eelkõige lapse arengpsühholoogiast) õpetaja, seda parema arengukeskkonna suudab ta lastele rühmas luua. Samuti oli juttu loovusest ja kui vajalik on selle arendamine. Parim kasvulava lapse loovusele on lasteaias pädeva õpetajaga koos tegutsedes. Pigem juhtub see koolis, et laste loovusele ei anta uut elujõudu, oli EHL juhatuse alaline konsultant Reet Lepp veendunud. EMOVL nõustus, et paljud probleemid oleksid olemata, kui oleks võimalik bürokraatiat õppeasutustes vähendada ja loovuse arendamist suurendada.
Tina Weber kirjeldas põgusalt ICF-i rolli Euroopa tasandi sotsiaaldialoogis, sotsiaaldialoogi põhimõtet, protsessi, väljundeid, praegust sotsiaaldialoogi taasalgatamist EL-i tasemel ning Euroopa ja riikliku sotsiaaldialoogi vaheliste sidemete tugevdamisest. Sotsiaaldialoog on valitsemisvahend ning peamine mehhanism elamis- ja töötingimuste parandamiseks. Selleks on igasugused läbirääkimised, teabevahetus tööandjate, aü, valitsuse vahel, mis hõlmab huvialuseid teemasid. ICF vastutab töösuhete, sotsiaaldialoogi ja tööturupoliitika eest. Neil on elav suhtlus sotsiaalpartneritega, sh tihe koostöö Euroopa Komisjoniga (EK). EK-l on kohustus viia enne uute seaduste rakendamist läbi uuringuid, kuidas konkreetne seadusandlus võiks EL-i liikmesriike mõjutada. ICF viib neid uuringuid läbi ning aitab tulemusi hinnata.
Sotsiaaldialoogi näol on tegu on Euroopa sotsiaalmudeli põhikomponendiga, mis on sätestatud EL-i toimimise lepingus, võib olla nii kolme kui ka kahepoolne ning millel on nii valdkonnaülene (nt Eruoopa Ametiühingute Komitee ETUC, mille kaudu on esindatud kõik töötajad) kui ka valdkondlik (nt ETUCE, mille kaudu on esindatud spetsiifiliselt haridustöötajad) tasand. Selleks, et pidada sotsiaaldialoogi, peavad olema iseseisvad organisatsioonid, kes saaksid efektiivselt läbirääkimisi ja kollektiivlepingute läbirääkimisi pidada. Läbirääkimiste tulemusena võivad formuleeruda autonoomsed kokkulepped, mis viiakse ellu riiklike sotsiaalparnterite poolt kõigis EL-i liikmeriikides, või õigusaktide ettepanekud, mis Euroopa nõukogu/parlamendi otsusena võidakse vastu võtta EL-i direktiivina, mis laieneb EL-i liikmesriikidele kohustusena. Kuigi kokkulepitud dokumentide arv on ajaga ja korrelatsioonis sotsiaalkomiteede arvu suurenemisega kasvanud, on enamus kokkulepitud dokumente valdkondlikud mittesiduvad ühised suunised, meetmete raamistikud jategevusjuhendid.
Euroopa sotsiaaldialoog taasalgatati 2015.a.-l kui muutus sotsiaaldialoogi eest vastutava Euroopa Komisjoni asepresidendi roll. Sotsiaaldialoog taasavati selleks, et rohkem kaasata sotsiaalpartnereid Euroopa Poolaastasse, kõikidesse töökohti mõjutavatesse poliitikavaldkondadesse ja oskuste tegevuskava rakendamisse, suurendada riigitasandi suutlikkust ning edendada paremat õigusloome tegevuskava.
Riikliku ja Euroopa sotsiaaldialoogi vaheliste sidemete tugevdamisel peaks teabevoo ja prioriteetide seadmine toimuma nii alt üles kui ka ülevalt alla. EL-i taasalgatamisel rõhutatakse suutlikkuse suurendamist riigi tasandil, kuna teatavaid Euroopa sotsiaaldialoogi põhivahendeid saab rakendada ainult riiklike sotsialapartnerite tõhusa tegevuse abil. Sealjuures tuleb arvestada töösuhete struktuuride mitmekesisusega, mis haridussektoris tähendab erinevaid haridustasandeid, elukutseid ja haridustöötajate spetsiifilisust. Riigi ja Euroopa tasandi vaheliste sidemete tõhusust mõjutavad nii teadlikkus ESSDE töö teemadest, kaastatus ja pühendumus ning suutlikkus omapoolselt panustada. Üldine kogemus näitab, et suutlikkus on paljudes riikides piiratud ja majanduskriis on seda veelgi mõjutanud. Riiklike sotsiaalpartnerite organisatsioonide suutlikkus oleneb kaasatusest ja dialoogi tähtsuse tunnetusest ja organisatsioonilistest struktuuridest.
Reemo Voltri tunnistas, et ESSDE tulemustest teavitatakse Eesti mastaabis võimete piires. 5 aasta pärast, kui EHL-i liikmeskond on 15 000, suudame Eruoopa arengusuundade jälgimise peale eraldi inimese palgata. Otseselt kasutame aga neid teadmisi riigi ja KOV-i tasandil läbirääkimisteks, et tuua näiteid Euroopa tasandilt, võrdluseid, sarnasusi ja erinevusi, mida Eesti konteksti mahutada. Kuna täiendkoolituse rahad KOV-i enda otsustada (tihti koolijuhtide valik), on raske tegevõpetajaid teistesse Euroopa riikidesse praktikat ja häid kogemusi saama saata.
ETUCE esindaja Paola Camilli ja EFEE esindaja Sarah Kik tõmbasid paralleele Euroopa ja riigitasandi sotsiaaldialoogi vahel ning innustasid ametiühingid rohkem panustama dialoogi edendamisse mõlemal tasandil. Nende sõnutsi on terviklik arusaam haridusest aluseks partnerite diskussioonile ja tulemustele. Kõik arutlusele tulnud probleemid ja mureküsimused – rahastus, töötasu, töötingimused, õppekavad, õppekavade seotus tööturuga, õpetajaameti väärtustamine, elukestev õpe, õpetajate täiendkoolitus jpm – on samad, mis on kerkinud üles kõnealuse projekti raames ka teiste riikidega kohtumistel ning mis on sotsiaalpartnerite laual ka Euroopa tasandil. Ametiühingute kaasamine ESSDE raames avardab mõlema poole perspektiivi ja arendab ühist vastutust nendes küsimustes. Tööandjate ja ametiühingute kaasamine ESSDE raames Euroopa tasandil mõjutab positiivselt sarnaseid arutelusid ka riikide tasandil.
